Sügisene

Kolm tähelepanekut dogokasvatusest

Endise puudliomanikuna ma oskan hinnata seda, et Lume kasukasse takjad kinni ei jää. Kui ta pika heina seest raginal teele tagasi trügis, oli rihm tihedalt takjaid täis, aga koer ise valge, puhas ja läikiv nagu alati.

Nüüd on Lumi oma kutsika-vaktsiinid kõik kätte saanud ja nädala pärast võime temaga hakata koertekarjades liikuma. Esimese asjana viime ta muidugi kooli, aga detsembris pidid ka esimene näituselaadne üritus olema.

Loom näitab iseloomu. Leonberger Tobi mängib meeleldi nii, et vaheldumisi ollakse pikali maas - kokkuleppe küsimus. Lumi mängib sellest mängust rõõmuga ainult poolt kaasa - seda, kus teine on pikali. Kui tema on maas, siis ainult vastu tahtmist ja lühikest aega.
Tuttav mittepereliige sai peaaegu hammustada kui üritas teda une pealt sülle võtta. Tundub, et meie plaanid reisidest, kuhu koer kaasa ei saa tulla, jäävad järmiseks 15 aastaks kõik ära.

Hakkab nagu juba natuke dogi nägu minema